Õigeusu KIRIK KATOLIKU KIRIK KIRIKU ERI 1054 PROTESTANTIDE KIRIKUD LUTERUSLIK RING REFORMEERITUD KIRIK INGLISMAA KIRIK MUUD PROTESTANTIDE KOGUKONNAD SOOME KIRIKU AJALUGU
SOOME ÜHENDUS ROOTSIGA JA KATOLIKU KIRIKUSSE 1150-1200
Miks naabrid meie vastu huvi tundsid?
Esialgu oli küsimus ainult idas (Novgorodi kaubandusvabariigis) ja lääne (rootsi) vana kaubandussuhted tagamine. Mõlemad pooled soovisid kindlustada kauplemiskohti ja kindlustada toormaterjali juurdepääs ainetele, kui sakslased hakkasid Venemaad haarama, Balti ja Skandinaavia kaubavahetus.
Kaupmehed olid kaasas kõigepealt idast kristluse kohta. Sellele viitavad kirsti sõnavarast meie keelde jäänud arvukad vene päritolu sõnad: preester, rist, piibel, ristiisa. Venelased võtsid kristluse omaks 9. sajandi lõpus õigeusu kiriku kujul. Rootsi pöördumine ristiusku toimus alates 8. sajandist läänekiriku (katoliku kiriku) poolt.
Soomlastele kristluse vastuvõtmine algfaasis toimus sundimatult. Haualeidude põhjal võib järeldada, et katoliku kiriku positsioon tugevnes järk-järgult: lahkunuid enam ei tuhatud, vaid pandi hauda lääne-ida suunas, näoga ida poole, kust oodati päikest ja ülestõusmist. Hauda võib olla surnule kaela pandud. Kristluse tuleku kasuks räägivad ka leiud kristlike sümbolite ja ladinakeelse tekstiga esemetest. Näiteks 9. sajandist pärinev mõõk tekstiga: In nomine Domini, Issanda nimel.
Arvatakse, et kristlus oleks asutatud juba enne selle oletamist esimene ristisõda Edela-Soomes ja Hämes 1150. aastaks, aga ainult Karjalas umbes 1300. Juba 1142. aastast on andmeid, mis viitavad sellele, et Rootsi kuningas tegi koos piiskopiga retke Neeva-Laadoga suunas. Nii et see oli esimene kord, kui Rootsi ja Novgorod olid osariikidena vastandid. Tegemist võis olla ristisõjaga, kuna piiskop oli sellega seotud ja sel ajal tuli ka paavst Eugenius III üleskutse ristisõda läbi viia. Ristisõjad Pühale Maale. Nii arheoloogilistest kui ka ajaloolistest allikatest saadud teave soomlaste ristiusku pöördumise kohta toetab üksteist.
Kui läänekirik võttis omaks ristisõdade ideoloogia, põhjustas see konfessioonide vahel vaenu, jättes soomlastega asustatud ala konfessioonide lahinguväljaks.
Esimene ristisõda 1157
Teave esimese ristisõja kohta Soome koosneb suures osas Püha Eriku eluloost ja piiskop Henry legendist, mis sündis umbes 100 aastat pärast tegelikke sündmusi, ning piiskop Henry surmavoolust, mis jäädvustati alles uusajal. Õpetlastel on raske aru saada, mis on neis jutustustes vaga sakrament ja mis on tõsi. Tänapäeval usub enamik teadlasi, et nn esimene ristisõda toimus 1157. aasta paiku ning seda saatsid tõepoolest inglise päritolu piiskop Henry ja Rootsi kuningas Erik.
Ristisõja iseloom polnud sõjakas, kuid kaasatud väike armee tagas ilmselt Eerikule võimaluse soomlastega mingisugune liit sõlmida. Samuti taheti allutada kõik rootsi hõimud nende endi võimule. Piiskopi ülesanne oli korraldada kiriku juhtimine, mitte aga sunnitud ristimine (nagu kirstu illustratsioon viitab).
piiskop Henry
Henrik oli Soome esimene piiskop. Kuningas Eriku valitsusajal teenis Henry tõenäoliselt Läänemere piirkonnas misjonipiiskopina. Ta elas Uppsalas ja oli Uppsalas neljas piiskop. Ta tegi kõvasti tööd kristluse kehtestamiseks talle usaldatud alal, kuid aega oli vähe.
Kuningas Eriku ja piiskop Henry täpne asukoht Soomes pole teada. Võib-olla on Kalanti või praeguse Uusikaupunki piirkonna kohta üks hinnang.
Piiskop Henry surmavoolu järgi oli sündmuste käik järgmine:
Keskaegsete allikate andmetel tapeti piiskop umbes aasta pärast riiki saabumist 20. jaanuaril. Tol päeval sõitis üksildane kelk külmas talveõhus Köyliönjärve jääl. Reel oli piiskop Henry ja tema autojuht. Piiskop kurtis pikamaa pingete ja nälja pärast. Keset kaunist loodust tabas neid Lalloila, talupoeg Lalli kodu praeguse Kirkkosaare poolsaarel. Nad otsustasid seal süüa ja puhata. Piiskop koputas uksele ja ukse avas Lalli naine Kerttu. Nad küsisid temalt süüa ja juua. Lalli oli metsas püüniseid kontrollimas. Õhtu koitdes hakkas Lalli kodu poole sõitma. Nuerti armuke Kerttu pakkus piiskopi saatjaskonnale maja halvimat toitu ja selle tulemusena käskis piiskop oma autojuhil ahjust prae, keldrist õlu ja aidast heina hobusele viia. Need piiskopid käskisid Kertule maksta kuldmünte. Piiskopile kibestunud, peitis Kerttu raha ära ja kui Lalli koju tuli, siis Kerttu valetas, et piiskop võttis süüa ja heina ning maksis kivide ja tuhaga. Lalli läks kirvestega metsikult jälitama ja jõudis praeguse Kirkkokari juures piiskop Henriku juurde, kui see kelk kokku kukkus.
Vihast pimestatud Lalli ei kuulanud kirikumeest vaid lasi kirvel oma keelt rääkida ja peagi voolas püha mehe veri Köyliönjärve jääle.
Tapmise töö ja see järgnenud sündmustest räägitakse palju legende. Ühe jutu järgi pani Lalli pärast veresauna piiskopile pea pähe ja selle peast võttes tulid tal koos mütsiga juuksed ja peanahk maha.
Järgmise kevade saabudes leiti teise legendi järgi jäälaualt piiskopi äralõigatud sõrm koos rongavaresega ja selle ravitoimega. Köyliöst pärit mees sai pärast puudutamist nägemise tagasi. Räägitakse ka, et pärast tapmistööd elas Lalli põgenedes ja varjates pikka aega ning pärast pikka põgenemist hukkus ta Harjavaltas Hiirijärvel uppumisega, mida jälitas hiiglaslik hiirekari.
Aruandes on huvitav seda märkida piiskop Henriku vastased: Kerttu ja Lalli on kristliku päritoluga nimed. Vaidlused Lalli majas võisid tekkida uue usu kaasa toonud meelelahutusmaksust (toidurootsi keeles): tuli ehitada preestreid, palgata preestreid.
Surmakohale, väikesele saarele, ehitati 14. sajandil mälestuskabel, mille järgi saart kutsutakse siiani Kirkkokariks. Kabel on aja jooksul hävinud ning tänaseks on alles vaid üksikud kivid ja peaaegu täielikult lagunenud palgid. See Köyliönjärvi kirik sai keskajal populaarseks jalutuskäikude sihtkohaks ja isegi praegu teevad Soome katoliiklased sinna pühapäeval juuni keskpaiga paiku palverännaku, et austada piiskop Henriku mälestust.
On spekuleeritud, et Henry pühakuks kuulutamine ehk pühakuks kuulutamine on toimunud piirkonna piiskopi või peapiiskopi otsusega. 17. juunil 1300, kui Turu toomkirik pühitseti sisse Henry ja toomkirik nii et teed koos.
Päev pärast inauguratsiooni, 18. juunil, tähistati Püha Henriku tõlkepäeva. Misjoni esimeseks keskuseks kujunenud Ascendantide säilmed, säilinud säilmed, piiskop Henry luud või vähemalt osa neist transporditi Nousiaineni kalmistult pidulikult Turu toomkirikusse ja asetati tollasele peaaltarile. Nii sai sellest päevast, 18. juunist, ka Henry mälestuspäev.
"HIGH HEAVY – GRAVIS ADMODUM"
Nende sõnadega algab esimene Soomet puudutav ajalooline dokument. Dokument pärineb paavst Aleksander III-lt 1171. aastal Uppsala piiskopile saadetud bulla. Soomlased (tähendab siin Edela-Soomet) olid paavstile kurtnud, et nad lubasid olla korralikud kristlased alati, kui vaenlased ähvardavad, kuid ohu taandudes salgasid nad oma usku ja kiusasid taga kirikumehi. Arvatakse, et tagakiusajad olid karjalased ja venelased. Paavst nõudis soomlaste usult korralikke tagatisi, enne kui rootslased pidid abi andma.
SOOME ON AMETLIKULT SEOTUD UPS 1216 ARHITEKTIGA
Paavst Innocentius III kiri 1216 andis Rootsi kuningale ametlikult õiguse omada Soome territooriumi, "mille tema eelkäijad olid paganate käest ära võtnud". Samal ajal nõustus paavst Soome Uppsala peapiiskopi alluvuses ühe või kaks piiskoppi. Inglise päritolu piiskop Thomas määrati ametisse paar aastat hiljem.
Piiskop Tuomas jäi ajalukku tööka mehena, kes toetas ristisõdade põhimõtet. Ta rakendas seda Häme rajamiseks katoliku kiriku koosseisu. Hämelased tahtsid ka Ida kirikut ja Novgorodi vürsti. Sel põhjusel kutsus paavst rootslasi Novgorodi ja hämelaste ristiretkele. Hämelaste mäss suruti maha, kuid rootslased said 1240. aastal lüüa. Neeva jõel, kus koos piiskop Thomasega kaasas olid soomlased. Lõplik kaotus sündis paar aastat hiljem Peipsil. Võitja Aleksander Nevski (Nevada) sai Venemaa rahvuspühakuks. Piiskop Thomas aga läks mungaks Visby dominiiklaste kloostrisse, kus ta 1248. aastal suri.
Teine ristisõda 1238/1239 kas see on 1249?
Birgeri krahv tegi reisi Rootsist Hämeesse, eesmärgiga rahustada Hämet, tõrjuda Novgorodi ja karjalaste rünnakud, kindlustada katoliku kiriku ja Rootsi võimu positsiooni Hämes. Nende asjade edendamiseks ja kindlustamiseks sündis esmalt Janakkala Hakoineni lossi mäevarustus ja hiljem Hämeenlinna.
Kolmas ristisõda 1293
Selle ristiretke tulemuseks oli Viiburi loss "Jumala ja Neitsi Maarja auks, kuningriigi kaitseks ja meremeeste turvalisuseks". Kuningriik vajas kaitset, sest karjalased ja Novgorod olid rootslaste vastu liitnud. Rootsi kuningas otsustas lõpetada novgorodlaste jätkuvad rünnakud ja haarangud rootslaste poolt okupeeritud aladele ning korraldas kuningriigi marssali Tyrgilsi (Torkkeli Knuutinpoika) juhtimisel ristisõja. Tyrgils jätkas Karjala vallutamine kuni Laadoga kallasteni kuni Käkisalmeni, kuid novgorodlased said selle tagasi. Samuti oli ettevõtte jaoks halb saada oma kontrolli alla Neeva suudme (Novgorodi kaubandus), kuhu oli juba ehitatud puidust loss. Linnus ei pidanud rünnakule vastu ja Rootsi väed pidid taganema. Vaatamata kõigile tema jõupingutustele Rootsi võimude nimel raiuti Tyrgilil Stockholmis 1306. aastal pea maha.
Pähkinäsaare rahu 1323
Pähkinäsaare rahu sõlmiti "igaveseks ajaks", kuid tegelikkuses kestis see umbes 300 aastat. Samal ajal lõpetas see ristisõja Soomes. Ristisõdade tulemusena liideti Soome Rootsi Kuningriigi, katoliku kiriku ja lääne tsivilisatsiooniga. Seda piiri võib pidada endiselt ida ja lääne kultuuriringkondade põhijoonteks kui põhjapiir.