TEMPEL – MANDIIR JA HARJUTUS
HINDUISM TAGASTUSE SÜND PÜHIKIRJAD INIMEESMÄRK KASTID ELURÜKLI FESTIVAL KALENDRIFESTIVALID JA PILOOTID JUMALA MÕISTMINE PÜHAD LINNAD PÜHAD HOONED VIDEO
Nagu teistegi religioonide puhul, on templid eelkõige Jumala või jumalate ja inimeste kohtumispaigaks. Samuti on need alati olnud oma keskkonna ja kultuuri esinduspaigad. Isegi linnaplaneerimises on templid Indias pikka aega kaasatud konto.
Seda, kas ehitaja oli valitseja, eraisik või kogukond, on templi ehitamine alati nõudis suuri rahalisi ohvreid. Templit ennast saab hoida ohvriandina jumalatele/jumalatele on ju templid jumala majad, majad, kus jumal/jumalad elavad, kuhu tullakse nendega kohtuma ja kummardama.
Tempel on püha, kui preestrid on läbi viinud templi pühitsemise tseremoonia ning pühitsetud jumalakujud ja kujud on paika pandud. Hindu templid on tavaliselt pühendatud templi ühele "peajumalale", kuid templis kummardatakse ka teisi hindu jumalusi.
Foto: Christopher Victory CCBY-SA 3.0 Lakshmana tempel Indias
Tulevik tempel on hoolikalt kujundatud vastavalt pühakirjades antud reeglitele ja hinduismi universumi õpetusele. Korruse plaan meenutab mandalat. Võti on ring ja ruudukujulised ruumid. Templi keskmine ruut (= universumi tuum) on pühendatud jumal Brahma juhtimisele. Selle väljaku ümber on peajumala ja 32 väiksema jumala välisperimeeter. Need esindavad inimeste maailma. Selle ringi nurkades seisavad dikpalad (jumalate rühmad), mida on neli. Nad valvavad universumi nelja peamist õhusuunda. Nende ringide kaudu langevad kummardajad templi pühamu poole esemed. Palverändurid saavad kõndida läbi templi pühamuala ümber ehitatud sammaskäigu. Tavaliselt ümbritsevad templiala kõrged müürid, mis on mõeldud inimeste ja jumalate jaoks rahuliku paiga piiritlemiseks.
Foto: Pixabay Jason Goh
Kohtumine jumalatega templis
Usklik võib Mandiras harjutada pühendumist kas üksi või koos teistega (puja)
Enne templisse tulekut peseb kummardaja end põhjalikult puhtaks, sest ta peab rituaale sooritades olema ka füüsiliselt puhas. Templisse sisenedes helistab ta jumalate tähelepanu tõmbamiseks kella. Tal on jumalate rõõmustamiseks kaasas ohvriannid, milleks võivad olla lilled, viiruk, toit, gheketid (kummardamist nimetatakse siis arati) või raha. Ta asetab oma kingituse ebajumalate või kujude ette. Suurtes templites saavad abiks olla templi preestrid.Usklik loeb palveid. Preestrid on altarite juures ja annavad kummardajale juba ohverdatud ja õnnistatud ohvriande (Prasada) ning teevad kummardaja otsaesisele punasest pulbrist või tuhast märgi (tikka märk)
Puja või grupiharjutus templis võib esineda kolmel kujul:
Bhajani või hümnide laulmine, mis sisaldab kellade ja tamburiinide helistamist, mõned osalejad võivad tantsida, preester loeb katkendit Bhagavadgitast ja loeb lõpuks rahupalve.
Arti tervitus: preester paneb kandikule 5 küünalt, mis tähendab viit elemendid: tuli, maa, õhk, eeter ja vesi. Usklikud hoiavad käsi leekide kohal, seejärel pea peal, et saada endale vägi ja Jumala õnnistus.
Hawan tähendab tule ohverdamist. See kasutab puitu, kamprit ja lehmavõid pühvli piimarasv. Preester kannab tule altarile, mis sümboliseerib Jumalat suu, mis neelab ohvri enne seda alla. Seejärel loetakse ette katkendeid hääletustest, millele järgneb preestri ja teiste osalejate tseremoniaalne pesemine, mis tähendab sümboolselt nende puhtust Jumala ees.
Õhtune lõputseremoonia on preestri poolt läbiviidav magamaminekutseremoonia, kus preester viib jumalakujud esmalt pesema ja siis trummide ja kellade helisemisel abikaasade kõrvale magama.
Pühendumist saab harjutada igapäevaselt ka oma kodus kodualtari juures.
Allikad: Jordan Michael, Oriental Wisdom, lk 52-53
Clarke PeterB, The Religions of the World Foundations of the Living Faith lk.139
Keene Michael: Maailma suured religioonid lk 22-23