top of page

TEMPEL – MANDIIR JA HARJUTUS

Nagu teistegi religioonide puhul, on templid eelkõige Jumala või jumalate ja inimeste kohtumispaigaks. Samuti on need alati olnud oma keskkonna ja kultuuri esinduspaigad. Isegi linnaplaneerimises on templid Indias pikka aega kaasatud   konto.

 

Seda, kas ehitaja oli valitseja, eraisik või kogukond, on  templi ehitamine alati  nõudis suuri rahalisi ohvreid. Templit ennast saab hoida  ohvriandina jumalatele/jumalatele on ju templid jumala majad, majad, kus jumal/jumalad elavad, kuhu tullakse nendega kohtuma ja kummardama.

 

Tempel on püha, kui preestrid on läbi viinud templi pühitsemise tseremoonia ning pühitsetud jumalakujud ja kujud on paika pandud.  Hindu templid on tavaliselt pühendatud templi ühele "peajumalale", kuid  templis  kummardatakse ka teisi hindu jumalusi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tulevik  tempel on hoolikalt kujundatud vastavalt pühakirjades antud reeglitele ja hinduismi universumi õpetusele. Korruse plaan meenutab mandalat. Võti on ring  ja ruudukujulised ruumid. Templi keskmine ruut (= universumi tuum) on pühendatud jumal Brahma juhtimisele. Selle väljaku ümber on peajumala ja 32 väiksema jumala välisperimeeter. Need esindavad inimeste maailma. Selle ringi nurkades seisavad dikpalad (jumalate rühmad), mida on neli. Nad valvavad universumi nelja peamist õhusuunda. Nende ringide kaudu langevad kummardajad templi pühamu poole  esemed. Palverändurid saavad kõndida läbi templi pühamuala ümber ehitatud sammaskäigu. Tavaliselt ümbritsevad templiala kõrged müürid, mis on mõeldud inimeste ja jumalate jaoks rahuliku paiga piiritlemiseks.

KUVA:Kirsti Suonsyrjä

Jumalien kohtaaminen temppelissä 

 

Uskova voi harjoittaa hartautta mandireissa joko yksin tai  yhdessä toisten kanssa (puja)

 Foto: Pixabay Jason Goh

Kohtumine jumalatega  templis 

Usklik võib Mandiras harjutada pühendumist kas üksi või  koos teistega (puja)

 

Enne templisse tulekut peseb kummardaja end põhjalikult puhtaks, sest ta peab rituaale sooritades olema ka füüsiliselt puhas.  Templisse sisenedes helistab ta jumalate tähelepanu tõmbamiseks kella. Tal on jumalate rõõmustamiseks kaasas ohvriannid, milleks võivad olla lilled, viiruk, toit, gheketid (kummardamist nimetatakse siis arati) või raha. Ta asetab oma kingituse ebajumalate või kujude ette. Suurtes templites saavad abiks olla templi preestrid.Usklik loeb palveid.   Preestrid on altarite juures ja annavad kummardajale juba ohverdatud ja õnnistatud ohvriande (Prasada) ning teevad kummardaja otsaesisele punasest pulbrist või tuhast märgi (tikka märk)

Puja või grupiharjutus templis  võib esineda kolmel kujul:

  1. Bhajani või hümnide laulmine, mis sisaldab kellade ja tamburiinide helistamist, mõned osalejad võivad tantsida, preester loeb katkendit Bhagavadgitast  ja loeb lõpuks rahupalve.
     

  2.   Arti tervitus: preester paneb kandikule 5 küünalt, mis tähendab viit   elemendid: tuli, maa, õhk, eeter ja vesi. Usklikud hoiavad käsi leekide kohal, seejärel pea peal, et saada endale vägi ja Jumala õnnistus.
     

  3. Hawan tähendab tule ohverdamist. See kasutab puitu, kamprit ja lehmavõid  pühvli piimarasv. Preester kannab tule altarile, mis sümboliseerib Jumalat  suu, mis neelab ohvri enne seda alla. Seejärel loetakse ette katkendeid hääletustest, millele järgneb preestri ja teiste osalejate tseremoniaalne pesemine, mis  tähendab sümboolselt nende puhtust Jumala ees.

Õhtune lõputseremoonia on preestri poolt läbiviidav magamaminekutseremoonia, kus preester viib jumalakujud esmalt pesema ja siis trummide ja kellade helisemisel abikaasade kõrvale magama.

Pühendumist saab harjutada   igapäevaselt ka oma kodus kodualtari juures.

Allikad: Jordan Michael, Oriental Wisdom, lk 52-53

       Clarke PeterB, The Religions of the World Foundations of the Living Faith lk.139

       Keene Michael: Maailma suured religioonid lk 22-23

bottom of page