Saladuste all mõistetakse asju, mida inimmõistus ei suuda mõista. Õigeusklikud usuvad, et Jumal töötab neis salajasel viisil, mis aitab usklikku tema rivaali jumalikustumise teel. see tähendab õigeusus universum, mille osa inimene on, pühitsemine Jumala armust hea teenimisele.
KASTE
SURMAMÄÄRIMINE
Kui õigeusu perekonda sünnib laps, mõtlevad vanemad sellele nime. Sageli valitakse nimi selle pühaku järgi, kelle päeva tähistatakse lapse sünnipäevale kõige lähemal ja nii saab laps oma tiitlipüha.
Ristimise jumalateenistus toimub kiriku liturgia raames. Siin tahame jääda algkiriku traditsiooni juurde. Laps liidetakse kolmainujumala nimel koguduse liikmeks. Pärast ristimist viiakse läbi veel üks müsteerium, mürri võidmine, milles vastristitud saavad Püha Vaimu osaliseks. Kohe pärast neid talitusi on laps väärt vastu võtma armulauasakramenti
EUKARISTIA ELI
EUKARISTIS
Iga õigeusklik peab hommikul enne õhtusöögile tulekut paastuma.
Õigeusu kiriku osadus meenutab katoliku kiriku osadust, mille kohaselt osadus muudetakse Kristuse ihuks ja vereks. Õigeusu kirikus segab preester leiva veiniga ja pistab selle lusikaga suhu. See toimub kirikus ikonostaasi ees. Seejärel liiguvad õigeusklikud edasi väikese kõrvallaua juurde, kus on nn päts.
Õigeusu kirik ei võta luterlasi armulauale vastu.
ABIELU
Foto: Bairyna Pixabay
Pildil olevad kaks krooni, mida hoitakse tseremoonia ajal pulmapaari peade kohal, kujutavad pruutpaari kuninga ja kuningannana, nende endi perepeadena. Kroon on ka märtrisurma sümbol. Kristlikud märtrid jäid antud lubadustele truuks, nagu ka mees ja naine peaksid oma abielus antud lubadusi täitma.
Kui aga juhtub, et paar lahutab, võtab kirik selle vastu ja võidakse uuesti ordineerida.
PREESTRI ALGATUS
Preesterlikuks pühitsemine toimub kiriku sees seoses liturgiaga ja selle viib läbi piiskop. Tulevane preester on sageli abielus, sest pärast preesterluse saamist ei saa ta enam abielluda. Ülempreesterkond (piiskopid) ei tohi olla abielus. Seetõttu tulevad piiskopiks pühitsejad peaaegu alati kloostri seest.
Ordinatsioonil asetab piiskop käe pühitsevale peale. Seega peetakse apostellikku suktsessiooni edasiliikuvaks ja piiskop annab preestrile volitused täitma preesterlikke ülesandeid, nagu sakramentide jagamine. Naisi ei pühitseta preestriks.
Initsiatsiooni saavad ka kõige madalamate vaimulike diakonid.
MEELEPARANDUSE SAKRAMENT
Meeleparanduse sakrament tähendab talitust, kus usklik tunnistab preestrile oma patud. Üritus toimub kirikus. Sellel sakramendil võivad osaleda kõik õigeusu kiriku liikmed. Esimene kord on tavaliselt vahetult pärast kristlikku kooli (sisult samaväärne luterliku paranduskojaga). Mõnes õigeusu riigis on tavaks seda sakramenti pidada enne iga armulauda, kuid tavaline on see harvem. Siis peetakse lihavõttepühade aega selle kohaletoimetamise jaoks sobivaks.
Arvatakse, et kohaletoimetamine hõlmab tänavaid, preestrit ja Kristust. Tänavad tunnistavad preestrile oma patud ja preester ei tohi kahetseja patte kritiseerida ega neile osutada. Kristus annab andeks kõik ülestunnistatud patud. Preester asetab põlvili tänavale epithraili ehk preestri või piiskopi liturgilist rõivast ja loeb pattude andeksandmise palve, mis lõpeb sõnadega: "Seetõttu, muretsemata üleastumiste pärast, mida enam ei tunnistata, minge rahusse."
HÄDAMÄÄRIMINE
Kui inimene tunneb end tõsiselt haigena, võib ta helistada preestrile ja küsida temalt selle sakramendi kohta. Elu jooksul on haigus mitu korda võimalik.
Preester palvetab haigete poole tervise pärast, mis tähendab nii füüsilist kui vaimset tervist. Samal ajal saab preester läbi viia ka patukahetsussakramendi ja anda püha õhtusöömaaja.