Nimi TRIPITAKA tähendab kolme korvi. Algselt kirjutati tekstid palmilehtedele ja ribad koondati kolmeks korviks. Nagu suured õpetajad, ei kirjutanud Buddha ise midagi üles. Tema õpetused said kirjaliku vormi alles kaua pärast tema surma (umbes 300 aastat),  esimesel sajandil eKr Traditsiooni jäädvustajad olid budistlikud mungad ja nunnad.

​

Sanskriti versioonidest ja Tipitaka vormingust kasutatakse Tripitaka vormingut  Palini keele versioonid.  

​

Mahajaana budistidel on oma kaanonis (ametlikus kogus) "lisatekstid", mis on Buddha sõnad ja seega usklike elu suurimad juhised.

​

Tiibeti budistid (laamad) usuvad, et ainult neil on juurdepääs varjatud tõelistele budistlikele õpetustele, sest ainult nende kogukond on olnud  vaimselt valmis neid mõistma. Tuntuim kogu on Tiibeti surnute raamat

                     1. VINAYA-PITAKA ehk juhtkorv.

​

                       Eetilised juhised munkadele ja nunnadele (juhised õige eluviisi kohta)

​

​

​

                      2. SUTRA-PITAKA st  õpetuskõnede korv

​

                       sisaldab 5 Buddha jutlust, millest tuntuim osa on Dhammapada st.                         Tee tõeni.

                       Sisaldab ka jataka lugusid (Buddha varasemate jutustusi)                              elamine).

​

​

​

​

​

                    3. ABHIMDHAMMA-PITAKA  st spetsiaalne korv,

                      mis sisaldab ülevaadet ja mõtisklust Buddha õpetustest.

​

​

​

​

​

​